Erivajadustest

Keelelised raskused tulenevad ajukoore kõnepiirkondade kahjustusest ja ilmnevad eelkõige puudustena sõna- ja vormikasutuses ning teksti mõistmises ja loomes. Kõnepuuded on seotud hääle, hääldamise või kõnevoolavuse probleemidega.

Keele- ja kõnepuuded jaotatakse primaarseteks ja sekundaarseteks. Primaarsed keelepuuded on tingitud arengulistest, funktsionaalsetest või motoorsetest eripäradest. Sekundaarsed kõnepuuded tulenevad mõnest teisest arenguprobleemist, nt õpiraskusest, kuulmisprobleemist, vaimupuudest, füüsilisest erivajadusest, psüühilisest eripärast vms.

Õpiraskused tulenevad aju eripäradest ning on seotud eelkõige inimese taju, mälu, mõtlemise ja kõnega. Õpiraskused avalduvad suulise ja kirjaliku kõne, arutlemise ja meenutamise, teabe struktureerimise ja arvutamisega seonduvalt. 

Õpiraskused võivad olla ajutised või püsivad, üldised või spetsiifilised. Spetsiifilised õpiraskused on lugemishäire ehk düsleksia, kirjutamishäire ehk düsgraafia ja arvutamishäire ehk düskalkuulia.

Õpiraskustega toimetulekul on oluline arvestada õppija, õpikeskonna ja õpetamisega.

Keskendumisraskused tulenevad vähesest võimest või oskusest töödelda sisemisi ja väliseid stiimuleid ning koondada tähelepanu tavapärasel enesekontrolli tasemel.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) on neurobioloogiline probleem, mis kujuneb geneetiliste, bioloogiliste ja keskkonnategurite koostoime tulemusena​. Eristatakse kolme ATH tüüpi: tähelepanu puudulikkus, hüperaktiivsus ja kombineeritud variant.

Hariduses kõige enam väljakutseid pakkuv sotsiaalse suhtlemise probleem on autismispektri häire. Mõnikord on suureks väljakutseks ka totaalne või valikuline mutism.

Autismispektrihäirele on iseloomulikud kommunikatsiooniraskused, eriline suhtlemisviis​, teistmoodi arusaam teiste inimeste emotsioonidest, soovidest ja reeglitest​, piiratud huvid ning korduvad käitumismustrid ja rutiinsus​. Autismispektrihäire korral võib olla raske taluda ootamatusi ja ennustamatuid olukordi, kohaneda muutuste, uue keskkonna ja inimestega.